Mina.
Ma püüan olla miski, mis on tähtis
võib-olla ehk ka vajalik
meelelahutus.
Elu elatud võimalikult lihtsaks. Vahel isegi liiga, nii et keeruline on. Jälgin. Õ pin ja vaatan. Mõnikord oskan. Selliseid pähetuubitud asju, nagu keemiat, matemaatikat, mida ma enam ei mäleta ja paljude käitumist, tagajärgi, suhtumist ning kella oskan ka öelda. Vahel. Mitmekesi töötan tsirkusena. Üksipäini kaeban. Elu, veidruste ja illusioonide peale. Melanhoolia peale ka. Vahel häirib ka see, kui keegi tuleb ainult siis kui tahab, et ma tema muresid kuulaks. Eks ma kuula ja leian lahenduse ka, aga miks mina. Miks mitte. Jah, miks mitte.

Pika torkimise-togimise peale saan kurjaks. Lõ puks löön.

Ma tegelikult ei taha nii tihti kurb olla, palun mitte sundida.